Kuidas minust sai koerte treener ja käitumisnõustaja
Usun, et igaks asjaks on õige aeg ja kõik juhtub meiega, sest nii peab lihtsalt minema. Siin on minu teekond.
Lapsepõlv koos loomadega. Minu elus on alati tähtsal kohal olnud lemmikloomad. Vanemad õed käisid loodussõprade ringis ja nii leidsid tee meie koju esimesed kuldhamstrid. Edasi juba ka merisead. Minu lemmikuteks said järgemööda hamstrid, kilpkonn ja salaja (sest ema rotti ei lubanud) ostsin ka esimese rotikese. Õnneks sai ka sellest rotist kogu pere suur lemmik. Meie pere esimene koer tuli siis, kui ma olin 6-aastane. Serka oli imeline saksa lambakoera ja siberi laika segu, kellega koos möödus minu lapsepõlv ja puberteediiga. Võtsin koera tihti endaga õue kaasa ning käisin igal õhtul koeratiirul, et sõbrannaga veel lobiseda ja koolipingeid maandada. Serka oli parim koer, keda endale üldse tahta. Ta elas meie pere juures pika elu ja lahkus vikerkaare taha natuke enne oma 15-aasta sünnipäeva.
Kuna armastasin väga loomi, oli minu suureks unistuseks ja eesmärgiks terve gümnaasiumiaja saada loomaarstiks. Igal hommikul kooli minnes sõitsin mööda Billy loomakliinikust ja unistasin seal töötamisest. Loomaarsti õpinguid küll alustasin, kuid 3 aastat hiljem jätsin pooleli ja otsustasin inimestega tegelema hakata. Billy kliinikus õhel suvel ikkagi praktikal olla ja osa unistust ikkagi täitus. Edasi sai minust sünnitustoa ämmaemand – töötasin nii Tartus kui Valgas. Saatuse tahtel aga olen nüüd põhitöökohaga ametis hoopis SA TÜK erakorralise meditsiini osakonnas õena. Töö ämmaemanda ja õena seisneb paljuski perede ja patsientide nõustamises ja õpetamises, mis on mulle suuresti abiks ka koeraomanikega suheldes.
Päris enda esimese koera võtsin, kui ämmaemanda õpingud olid pooleli. Bruttos oli suur saksa lambakoralaadne krants. Tark ja tubli. Tagasi vaadates tean, et ta oleks veel targem ja tublim olnud, kui ma oleksin osanud temaga niimoodi tegeleda, nagu ma nüüd oskan. Bruttos elas samuti peaaegu 15 toredat aastat ja aitas minu kahel vanemal tütrel suureks kasvada. Tema elu lõpp oli üsna vaevaline, mille jooksul sai ta korduvalt valuravi, et leevendada tagajalgade vaevusi. Viimasel aastal vajas ta rohkem põetamist ja abi ning kahjuks tuli teda teisele poole vikerkaart aidata. Temast lahkumine oli valus ning otsustasin, et rohkem ühtegi koera meie perre ei tule, aga…. elul on omad üllatused varuks.
Meie pere esimene Bordercollie. Läks paar aastat mööda ja üks tütardest hakkas koera soovima. No esialgu muidugi sai selgitatud, et see on suur töö ja vastutus, mis lisaks nõuab ka aega ja tahtmis. Samal ajal hakkas mulle endale see mõte vaikselt meeldima, seda enam, et kunagi oli suur soov koeraga agilityt proovida. No nii ta läks – paari kuu pärast liitus meie perega bordercollie Fortem (ladina keeles vapper, julge), kellega paari päeva pärast hakkasime kutsikate agility algtõdesid Stefi Praakli juures õppima. Minu üks unistus oligi täitunud.
Algas suur töö ja õppimine. Tööliini borderi kasvatamine erines päris palju eelmiste koertega tegelemisest – tundus et Fortemil on lõputult energiat, samas pidi õigel ajal märkama, kui kutsikas on väsinud ja tema aju “ülekuumenenud”. Minul oli lõputult õppida ja õpin siiani.
Kuna Bordercollie on karjakoer, siis meie väljakutseks sai kaugemal autode karjatamine ja metskitsed… Ka meie kassi hakkas Fortem karjatama, aga õnneks kass ei lase ennast sellest segada. Lisaks oli üsna väsitav leida tasakaalu sel ajal 3-aastase poja ja koeraga tegelemise osas ning kutsikaaeg väikelapsega… paras katsumus. Lisaks tekkis naabri-Vicil, kenal labradoripreilil, miskipärast rihmareaktiivsus… Siit algas teekonna kiirem osa – tuli lahendused leida, sest eesmärgiks oli koertega tore, turvaline ja äge pikk elu veeta.
Alustasin õpinguid Norra koeratreenerite koolis Nordic Education Centre for Dog Trainers. Lõpudiplomi sain suvel 2023. Ma lausa nautisin selles koolis osalemist, sest nii palju tänapäevast infot, mis minu ees iganädalaselt avati, ei leia just kergelt. Põhiline rõhk oli asetatud koerte kehakeele lugemisele ning enda kehakeele kasutamisele koeraga suhtlemisel. Kool kasutab positiivset treeningmeetodit ning lähtub ainult koera heaolust ning inimese ja looma heast koostööst.
2024 aasta möödus kuulates dr Amber Batsoni loenguid agressiivsete koertega käitumise teemadel. Agressiivne koer on tegelikult loom, kes on oma murede ja hirmude küüsis ning ei leia inimesega suhtlemisel muud lahendust, kui väga valjult ütlemine ehk inimese jaoks agressiivsed signaalid. Meie asi on õpetada koer jälle rahulikumalt suhtlema ning mõista, mida ja miks ta inimesele öelda soovib. Dr Amber Batsoni kursuse diplom on saadud jaanuaris 2025. Edasi osalen tema vilistlaste kursusel, et pidevalt edasi õppida ja uue teaduspõhise infoga kursis olla.
Lisaks olen Norra kooli alt võtnud lühikursusi:
- Julia Robertson “Appropriate exercise for puppies” (sobivad harjutused kutsikatele, Galen Myotherapy)
- Problem solving with Turid Rugaas: walk nice on leash (lõdvas rihmas jalutamine)
- Problen solving webinar with Turd Rugaas: Passing other dogs on your walks (möödumine teistest koertest)
- Problem solving webinar with Turid Rugaas: Home alone (koer üksinda kodus).
Et tugevdada Fortemi tagasikutse oskust, tegin läbi Absolute Dogs Recall Rescue programmi, mis õpetab 30 mängu, mis tekitavad sul koeraga parema sideme ning tagasikutse õnnestub paremini. Absolute Dogsìs osalen ka Obedience Boost programmis. Nende põhimõte on see, et igale probleemile on lahenduseks erinevad mängud. Ehk siis mängides arenete koeraga mõlemad- imeline ja lisaks lõbus!
Lisaks olen läbinud Kanadast pärit Susan Garretti programmi Home School the Dog ning hetkel osalen Wag Nation programmis. Ka tema meetodid on kõik üles ehitatud ainult läbi positiivse mõjutamise, milles on palju maiust ja mängu.
Ja loomulikult olen lugenud olen väga väga palju raamatuid koerte psühholoogiast ning kasvatamisest ning treenimisest.
